Mees, millal sa ometi jõuad?

Egom ei ole praegu väga kindel, kas ta on seda ka varem tõdenud, aga siin ta on: naise elu on üks suur muretsemine ja ootamine. Ikka mehe järel, nagu kõik muudki asjad.

Muretseb naine kõigepealt selle eest, et õhtusöögiks midagi lauale saaks. Teadustatakse söömaaja algust, kui spordireportaaži vahelt kostub juba tuttav: “Oota, mäng lõppeb kohe ära.” Justkui haihtunud on see mees, kes veerand tundi tagasi köögis tühja kõhuga kibeles – aga ennäe, anna mehele kõristi/pult pihku ja läinud ta ongi.

Enne seda on naine mehega kohtunud ja kohtingutel käinud. Muretsenud, et millise mulje ta mehe sõpradele jätab ja siis kannatamtult oodanud, et mees ta enda juurde elama kutsuks. Pärast seda tuleb abielu- või lasteettepaneku pikk ja sõbrannade närve sööv ootus, mis on pikitud kõikvõimalike tähtsate muredega: millises mõisas on piisavalt noobel lasta ennast laulatada, kas vanatädi teise mehe poolõe peaks kutsuma ning üle kõige, milline peaks välja nägema pruudikimp.

Egom on olnud sunnitud kõiki neid asju kõrvalt kogema – lohutama ja vahetevahel meest nahutamas käima. Egom ise aga ei pääse üle ega ümber ühest kõige tüütumast mehe järel ootamisest, nimelt keset kesköist rähklemist: “Oota, ma kohe tulen.”

Mees, miks sa lased naisel enda järel oodata?