Naine, kas sa oled klauslitega tutvunud?

Ei, mina küll seda naist ei ole leidnud, kellega elu lõpuni koos olla, teatab (selle hetkeni) Regulaarne Mees ühel õhtul, kui  m e i e  oleme parasjagu tuttavatega õhtustamas. Egomil ei jää muud üle kui teha seda, mida naised ikka ebamugavates oludes teevad – neelata. Tuleb alla neelata nii chautebriand kui ka tõsiasi, et ma olen kõigest ajatäide.

Nii naine kui ka auto võetakse ju kasutusrendile, sest siis ei ole vaja amortisatsiooni pärast muretseda. Millal ta viimati autot vahetas? Ahjaa, vahetult enne minu liisimist. Pruugitud eksemplarid saab mängleva kergusega uuemate vastu vahetada. Väga mugav. Temale.

Kas ma olen kusagile mõne allkirja andnud? Ei, sest naistel on allkirjaõigus alles ostu-müügilepingu juures. Eeldusel, et naine suudab endale välja kaubelda üldse mingi lepingu. See – uskuge mind – on oluliselt raskem kui võiks arvata. Armastuse avaldamine, võtmete paljundamine, lillede toomine, see kõik on ainult selleks, et regulaarselt seksi saada. Enda sidumine oleks ju liiga … lõplik.

Seksi oleme me andnud ja seda on nad võtnud. Mis üle jääb? Palju muud peale nukra ootamise ei jäägi. Ootusaeg aga lõppeb täpselt siis, kui naine hakkab vihjama oma iga päevaga lõpule lähenevale viljakusele ning mees arvab, et naise mittesünnitanud keha on rohkem väärt kui need hüpoteetilised järglased.

Naine, tegelikult ei ole asi ju üldse selles? Tegelikult peitub asja tuum selles, et sind ei ole neisse otsustesse kaasatud. Sina soovid üht, aga mees on juba otsustanud  t e i e  eest. Lisaks ei ole sinule kui lepingu objektile kontrahtist koopiat saadetud, seega ei ole võimalust ka teada selle lõpetamise tingimusi …

Viimase sõna ütleb ikkagi mees, kes raputab soola lahtisele haavale: Kallis M,  m e i e  peame omale ka puhkuse võtma suvel, sest  m e i l  on vaja vähemalt kolme pulma minna juulis.

Mees, kus kruvikeeraja on?

Aahh! Arvuti tegi midagi valesti! Täiesti ise! Ma ei saa aru, mis tal viga on! Ma ei saa sellega hakkama! karjus labiilne naine telefoni otsas, sest mees oli lahkunud sõnadega: Sa ju saad ise selle programmi installitud. Lõugava hoora osas ei keegi muu kui teie üks ja ainus Egom. Keskne ja senilahendamata küsimus on siinkohal ilmselgelt: kuidas saab intelligentsest olendist mõne kuuga naine?

Alustame ühest otsast. Kuningas on juba üpris murelikuks muutunud, sest Printsessile ei ole juba aastaid kosilast leitud. Tuli üks, laulab serenaadi, kuid Printsessi arvates oli ta liiga kõhetu. Tuli järgmine, luges luulet ja haigestus jahedapoolse tuulehoo käes tuberkoloosi ning kõnges sealsamas köögitüdruku käte vahel. Vahepeal on Printsess käinud roosiaias peenraid kaevamas, teinud lossis väiksemaid remonttöid ning varustanud hoone lairibaühendusega. Samal ajal on Kuningas jäänud üha murelikumaks, sest … aedniku ja itimehe saab ju palgata, aga väimehe leidmise konkurss oli ju haledalt läbi kukkunud.

Ühel päeval jõuabki kohale Mees, kes ühtaegu on võimeline nii peterselli külvama kui rottidest näritud juhtmeid paikama. Lisaks suudab ta Printsessile oma kellukäsitsemisoskustega muljet avaldada ning üks asi viis teiseni ehk kelludest peenmehhanismideni. Printsessil on aga järjest lihtsam Mehe juurde joosta, oma suured silmad pisut vesiseks teha ja paluda, et ta tema asemel roosipõõsaste alt tigusid korjaks, sest ta käekesed saaksid kriimustatud ja üleüldse on tal just puhas kleit seljas.

Me kõik oleme sellised. Naiste mõistus ju töötabki mingeid naljakaid teid pidi, kus mees peab palju vähem aega ja jõudu kasutama, et teha asju, millega naine isegi väga hästi hakkama saab. Või oli see hoopis sedapidi, et mees peab saama end aeg-ajalt ikka päris mehena tunda? Teisalt jälle, kui naine armulikult võimaldab seda mehele, siis kas see ei meenuta pigem sülekoera jalutamist? Igatahes, programmi sai Egom arvutisse iseseisvalt, nüüd tahavad mõned pistikupesad vahetamist.

Naine, millal sa viimati ise põrandat lakkisid?