Naine, kas sa oled klauslitega tutvunud?

Ei, mina küll seda naist ei ole leidnud, kellega elu lõpuni koos olla, teatab (selle hetkeni) Regulaarne Mees ühel õhtul, kui  m e i e  oleme parasjagu tuttavatega õhtustamas. Egomil ei jää muud üle kui teha seda, mida naised ikka ebamugavates oludes teevad – neelata. Tuleb alla neelata nii chautebriand kui ka tõsiasi, et ma olen kõigest ajatäide.

Nii naine kui ka auto võetakse ju kasutusrendile, sest siis ei ole vaja amortisatsiooni pärast muretseda. Millal ta viimati autot vahetas? Ahjaa, vahetult enne minu liisimist. Pruugitud eksemplarid saab mängleva kergusega uuemate vastu vahetada. Väga mugav. Temale.

Kas ma olen kusagile mõne allkirja andnud? Ei, sest naistel on allkirjaõigus alles ostu-müügilepingu juures. Eeldusel, et naine suudab endale välja kaubelda üldse mingi lepingu. See – uskuge mind – on oluliselt raskem kui võiks arvata. Armastuse avaldamine, võtmete paljundamine, lillede toomine, see kõik on ainult selleks, et regulaarselt seksi saada. Enda sidumine oleks ju liiga … lõplik.

Seksi oleme me andnud ja seda on nad võtnud. Mis üle jääb? Palju muud peale nukra ootamise ei jäägi. Ootusaeg aga lõppeb täpselt siis, kui naine hakkab vihjama oma iga päevaga lõpule lähenevale viljakusele ning mees arvab, et naise mittesünnitanud keha on rohkem väärt kui need hüpoteetilised järglased.

Naine, tegelikult ei ole asi ju üldse selles? Tegelikult peitub asja tuum selles, et sind ei ole neisse otsustesse kaasatud. Sina soovid üht, aga mees on juba otsustanud  t e i e  eest. Lisaks ei ole sinule kui lepingu objektile kontrahtist koopiat saadetud, seega ei ole võimalust ka teada selle lõpetamise tingimusi …

Viimase sõna ütleb ikkagi mees, kes raputab soola lahtisele haavale: Kallis M,  m e i e  peame omale ka puhkuse võtma suvel, sest  m e i l  on vaja vähemalt kolme pulma minna juulis.