Naine kindlasti mäletab, kuidas tal oli kunagi nooremana üks sõbranna, kellega ta oli nagu sukk ja saabas. Võib-olla olete te veel tänagi lähedased. Tõenäolisemalt aga ei tea sa temast enam üldse midagi või kohtute te kaks korda aastas ning vestlete pool tundi. Nii on ka minu ja Eliisega, kuigi me mõlemad teame, et suvalisel ajal võib helistada ning kas muret kurta või abi paluda.
- Tere, kas sa saad mulle homme appi tulla? Mul oleks vaja mõned oma asjad ära viia, aga ma ei tahaks Abielumeest sellega häirida.
- Mu vist hakkan elama ühes kohas, aga ma tahaksin oma asjad teise korterisse viia.
Eliisel on juba kolm aastat suhe endast 20 aastat vanema mehega, kes tema pärast jättis maha oma hea kasvatusega naise ning eliitkoolis õppivad kaks last. Vähemalt selline on minu teave. Abielus meestel juba on naine, neile ei ole teist vaja, arvan mina. Kuid see on tema, mitte minu elu.
Järgmisel hommikul saan ma Eliisega kokku ning alguses on ta käitumine erakordselt nurgeline. Mõne aja pärast taandub see pikalt valudes vaevelnud luige laadseks. Ta laob mõned kohvri auto pagasiruumi ning üritab, mulle tundub, end pidevalt välja vabandada.
- Tegelikult on meie elu täitsa imeline. Nendel päevadel, kui ta naine ega lapsed helistanud ei ole.
- Ma tahan oma asjad sealt ära tuua, et ta ei saaks mind pidevalt väljatõstmisega ähvardada.
- Miks sa arvad, et sellest midagi välja ei tule? Mitte, et ma seda isegi ei mõtleks, aga …
- Täna hommikul lükkasin äratuskella aina edasi ja edasi, nii mõnus oli teki all …
Jõudsime kohale, aitasin tal kohvrid tuppa viia ning läksin autosse tagasi. Leidsin vaevu ühe koti ning oksendasin. Oksendasin nende nahkistmete, mis ei kuulu kellelegi peale minu, vahel.
